Põhimõtteliselt tugineb ekraani jagamine konkreetsetele protokollidele ja tarkvarale, mis jäädvustab ühel ekraanil kuvatava sisu ja edastab selle Interneti kaudu teistele ühendatud seadmetele. Kui kasutaja käivitab ekraani jagamise, teeb tarkvara või rakendus ekraanist reaalajas hetktõmmise-või videovoo ja kodeerib selle tõhusaks edastamiseks. Seejärel saadetakse need andmed teise seadmesse, dekodeeritakse ja kuvatakse vaataja ekraanil otsevideona.
Ekraani jagamist toetavad laialdaselt videokonverentsitarkvara, kaugtöölauarakendused ja isegi spetsiaalne klienditoe tarkvara. Paljud platvormid, nagu Zoom, Microsoft Teams ja Splashtop, võimaldavad kasutajatel valida, millist ekraaniosa jagada,-kas see on kogu ekraan, konkreetne aken või lihtsalt brauseri vahekaart-, mis pakub paindlikkust ja juhtimist. Sageli pakutakse ka helivalikuid, mis võimaldavad saatejuhtidel oma ekraani jagamisel visuaalset sisu selgitada või juhiseid anda.
Protsess võib tunduda keeruline, kuid see on sujuv ja kasutajasõbralik-, mistõttu on see hõlpsasti juurdepääsetav ka neile, kes ei ole-tehnilised asjatundjad. Ekraani jagamine võimaldab kohest visuaalset suhtlust, muutes selle populaarseks tööriistaks kaugmeeskondade, IT-toe ja klienditeeninduse osakondade jaoks.
